Vana aasta
muinasjutt
hiirepoisist

I Hiirepoiss leiab kodu

Täna õhtul, teisipäeval, paistab kuu vanalinna peale tavalisest teistmoodi. Oma plekiliste sõrmedega vajutas ta halli pilve sisse paraja lohu, mille vahelt natuke linna peale näha on, ja jäi piiluma. Kuu on sündmuste arengu pärast põnevil ega taha enda kohalolekuga öötulesid segada. Tal ei ole huvi vanalinlastele valesid mõtteid pähe panna. Sedasi võibki öö saabudes aimata ainult kuu silma, samal ajal, kui all toimub miskit.

Aeg on praegu selline, et inimesed ei pea enam tegema tööd, ja neil jääb aega üle teha kingitusi, ennast uhkelt riidesse panna, ennast ilustada ning teiste peale mõelda. Mõtlemisest saab kohtumine ja kes on enne unustatud olnud, võib jälle leida koha. Lumi katab kiiresti kõnnitud raja ning pimedus peidab enda taha vahvaid laudasid, täis nalja; praksuvaid ahjusid; ning kõlisevaid klaase. Hea vein, meeldiv seltskond - soe tuba.

Hiirepoisi jaoks oli täna üsnagi tavaline päev. Ta ärkas kell üks, tundis janu, viikis oma mustad viigid, millesse kassid olid tõmmanud triipe, ja läks välja kell neli pimeduse saabudes. Väikese üllatusena libastus ta prügikastist väljudes munakivide peal ja kukkus valusasti ninuli. Püsti saades needis ta taevataati ja oli väga solvunud iseenda ja kõige peale. Vurre kohendades ei vaadanud ta kellelegi silma.

Peale joogi- ja söögivarude täiendamist ning otsast nosimist pakkis ta kohvri materjalidega, et võtta hiiresammud Urust Väljas suunas. Nõnda oli hiirepoiss talitanud iga päev peale vanalinna elama asumist. Urust Väljas ehk Urrukas on vanalinna kividest allapoole ehitatud kõrts, mida külastavad kõik, kes rahu päevavalges ei leia: lakekrantsid, prussakad, veinikärbsed, tänavakassid, harvemini kährikud ja siilid, tihemini hiirepoiss oma materjalidega.

Niisiis täna mängib bänd; kärbsed sumisevad laes ja need kärbsed, kes rohkem ei kanna, lebavad baaripukkidel reas; saali keskel klähivad tumedad krantsid hallide kasside pihta; ning kõik ülejäänud imetlevad kähriku kasukat. Kõige tagumises nurgas, kus on kahele mõeldud laud kahe tooliga, istub risti asetatud jalgadega hiirepoiss ja põrnitseb enda vastu seatud kohvrit: "Kohver on täis, aga õige on ikka puudu. Mind kasvatati ometi arukaks inimeseks, ja mina elan prügikastis oma poolikute materjalidega!"

Just siis, kui hiirepoiss on kaotamas lootust täiendada materjale, avaneb uks ja sisse hakkab jooksma suka sisse tõmmatud jalg. "Mis seal vaadata," laseb hiirepoiss välja sigaretitossu, aga silmad kergitavad kaabut iseenesest. See on inimese jalg, täpsemalt naisterahva jalg, mille omanik lahkus firmapeolt ja tuli üle vaatama karvaseid.

Naisterahvas jõuab kohale, vaatab ringi ja ei leia hiirepoissi istumas nurgas. "Vabandage mind väga," hüppab hiirepoiss püsti ja jookseb baariletti tellima. Leti ääres aega venitades avastab ta naise juba valitud seltskonnas ja kõigele lisaks astub üks seltsilistest talle saba peale. Naine on ilmsegelt huvitatud kohalikest kassidest, hoolimata sellest, et need igal õhtul ringi püherdavad ja kassile ebaloomupäraselt topilised kasukad on kasvatanud.

Vahepeal on külaline seljast visanud mantli, mille külge haagivad ennast juba prussakad, ja alustanud pisikest vestlust Viru tänava kõige ebameeldivama kõutsiga, kes kogemata lasi endal tema jalgade otsa koperdada. Kuid asi ei edene, sest prussakate siblimine külje all tõmbab tähelepanu vestluskaaslaselt. See on hiirepoisi võimalus. Ta võtab peale klaasi tühjakskummutamist hoogu kasuka suunas, surub silmad kõvasti kokku ja müksab purjakil prussakad põrandale tagasi.

Naisterahvas viskab talle hoolimatu pilgu, aga jätab ruumi vabandamiseks, sest tegelikult oli hiirepoisi käitumine väga vapper. "Ma olen ebastabiilne," teatab hiir, ja tormab tagasi kohvri juurde, mille ümber on hakanud tolgendama kahtlased kujud. Aga enam ei paku kassid külalisele huvi ja ta viipab hiire oma lauda. "Tervist, väike hiir," lausub ta natuke jahedust teeseldes. Hiir hüüab: "Tervist!"

"Ma tulin täna siia selle pärast, et tahtsin näha, mismoodi elavad jõulude ajal meie unustatud väikesed. Minu kaaslastel ei olnud südant tulla," jätkub vestlus hiirepoisiga, "Aga teil paistab siin tore."

"Meie võtame siin kõigi selliste kaunite naisterahvaste terviseks, nagu teie," teeb hiirepoiss komplimendi ja rüüpab klaasist. "Muuseas, mul on siin poolikud materjalid ja ma arvan, et ükspäev oleksite te väga huvitatud nendega tutvumisest, sest siis saab minust korralik inimene! Kui need on valmis."

"Ohoo, kas te kirjutate?" tekib külalises huvi.
"Kahjuks olen ainult ametnik, kelleks mind kasvatati, aga ikka veel töötu," peab hiir kurvastama.
"Praegu on raske. Vabandage, et ma mainin, aga ma ei saanud märkamata jätta teie sinist nina. Kas mõni kõuts noris teiega tüli?"
"Oh ei, siin on kõik omad! Ma astusin välja oma prügikastist ja kus ma seda kõige vähem ootasin, libisesid kingad munakivide peal ja ma kukkusin õnnetult."
"Oi, seda on kahju kuulda. Aga ma usun, et teie nina paraneb kiiresti."

Vahepeal on hiirepoiss oma klaasi lõpetanud ja kallale hakkab kippuma kange rammestus. Ta peab aegajalt saba sikutama, et see sorgu ei vajuks. Viimase sigareti ajal unustab ta selle sootuks ja kõutsid peavad sellest üle astuma.

"Te tundute vahva, härra hiir. Kui teil täna õhtul teisi plaane pole, siis pakuksin välja õhtusöögi minu pool, mis ei ole siit kaugel, aga võin ka teie kohvrit kanda," teeb külaline ettepaneku, millest kahvatuks kippuval hiirepoisil on võimatu keelduda. Ta jookseb mantlit tooma, surub pähe oma kübara ja sibab kasuka järel kõrtsist välja.

II Hiirepoisi õhtusöök

Hiirepoiss, kes enne oli keeldunud ulatamast kohvrit, peab nüüd kiruma kolmandale korrusele tõusvaid käänulisi treppe. Siiski kompenseerib vaeva meeldiv üllatus, sest ta on roninud härrasmehele sobilikku korterisse- avaraid tubasid valgustavad nõrgad lambipirnid, kööginurgast pressivad välja taarapudelid, parkett kipub siit-sealt lagunema ja kiire vaatlemise käigus ei haista ta ühtegi võõrast hiireurgu. "Hubane elamine," pole ta kiitusega kitsi.

Järgmisel hetkel hüppab ta juba serveerimislaualt toolile ja sealt edasi söögilauale, millele seatud juustukandikult lendleb lõhna. Aga rõõmu ei jätku kauaks, sest naisterahva saabudes avaneb järsu prahmakaga tagumine uks ja rasked mütsud saadavad turske elukaaslase teda tervitama. Hiirepoiss libiseb kiire manöövriga taldriku alla, nii et ainult kulunud kingatallad ja saba paistavad välja. Majapidamise omanikeks loeb ta taldiku alt välja Villeraa ja Puhhi.

Kui Villeraa ja Puhh on üksteist tervitanud, rahuneb olukord, ning uudistav pererahvas saab hiirepoisi ümber aset võtta. Peene näpuliigutusega annab hiirepoiss märku, et valada võib, ja määrib kuivikule hanemaksa pasteeti.

"Rõõm on tunda inimesi, kes on ennast nii hästi sisse seadnud," meelitab hiirepoiss ja kallab karafinist omale lisa. "Loodan, et härra Puhh ei lase ennast võõrast seltskonnast häirida."

Puhh nohiseb tagasihoidlikult, aga Villeraa julgustab: "Nõnda peeni külalisi on meil ainult au võõrustada!"

Ning lisab: "Härra hiir, võibolla soovite proovida midagi juustukandikult. Juustud on värsked!"

"Ohoo, kõlab hästi," ja hiirepoiss torgib endale jalutuskepi otsa ühe parmesaniviilu.

Korraks tabab hiirepoisi sõõrmeid mingi kummastav lõhn, kuid sekund hiljem on ta selle unustanud- pererahvas vaatab kahtlaselt. Niisiis süütab ta sigareti, ei lase ennast häirida, ja kallutab mokkade vahele klaasi libisenud oliivi. Näritud kivi köhib ta välja siiru-viirulise salvräriku sisse, mis kannab Villeraa ja Puhhi initsiaale. Lauatarbed on peenelt valitud.

Aga see lõhn. Vahel siis, kui teised räägivad omavahel ja ei märka, pingutab hiirepoiss ninasõõrmeid ja püüab tabada lõhna alget. Roiskunud kala see ei ole, juust ei ole, käärinud vedelik ka mitte, ega ka torustik. Halvaks läinud asjadele mõeldes hakkab hiirepoisil pea ringi käima ja ta potsatab tooliservalt vaibale. Kõik on veinikallamisega nii ametis, et ei taipa teda turgutada.

Niimoodi laua all vedeledes ja siit-sealt toitu ning veini noppides mööduvad päevad, kuni hiirepoisi löövad jalule väljas paukuvad raketid. Ennast upitades avastab ta enda ümber sagivad pidulised, laeni ulatuvad pudelitemäed ja hunniku värvilist paberit. "Kainet päeva siin majapidamises ei nähta," pahandab hiirepoiss ja kallab omale klaasitäie.

III Hiirepoiss leiab võõra uru

Vahepeal on hiirepoiss ennast Villeraa ja Puhhi korterisse kaablite alla sisse seadnud. Magamisaset uuristades tõmbus hiirepoisi keha üle pika keha higiseks ja tal oli ehitamise järel väga halb olla. Esimene öö oma aseme peal ei lubanud samuti närve ja liigeseid välja puhata, sest unenägudes pidi ta kõigile seletusi andma ja luupainaja tiris kõhu pealt tekki. Isegi sõrmkübar mulliveega oli hommikuks pikali.

Täna öösel kaob hiirepoisil uni sootuks, sest keegi sahistab kõrvaltoas. Ukse avanedes hiilib sealt kikivarvukil välja Puhh, kes hoolimata pingutustest suudab saapaid jalga pannes kõva kola teha. Hiirepoiss väriseb, kui must kogu tema urukäigu kohalt mööda libiseb. Puhh võtab elutoa sahtlist varuvõtmed, baarikapist pudeli ja väljub. "Laske inimestel magada!" piiksub hiirepoiss.

Maja jääb peremehe väljumise järel paigale, aga hiirepoisil on uni kadunud - silmad hakkavad juba pimedusega harjuma. Nüüd otsustab hiirepoiss asjade kulgu ja ümbritsevat juba kriitilisemalt hinnata. Ta otsib välja varud, nokib juustu ja rüüpab veini peale. Esimeste puudustena märgib ta mutinahast kaantega märkmikusse järgmist: lugemist on korteris ainult värviliste ajakirjade jagu; külmkappi täidetakse ainult siis, kui sõbrad külla tulevad; pole lapsi, kes võiksid kommi laokile jätta; ja ikka lendleb õhus see kummastav hais, mis muudab kõik ärkamised hullemaks. Hiirepoisil pole midagi muud targemat teha, kui klaas näpus urust välja ronida ja korteri saladused paljastada.

Seina mööda näppe libistades, alates urust, jõuab ta kümne minuti järel tagasi sinna, kustkohast algab tema urg. Peale paari tolmurulli, kirjutuslaua ja laokile jäetud vinüülplaatide ei oska ta midagi põnevat märkida. Seejärel sammub ta koridori, kus nuusib läbi pererahva kingad, ja leiab mantlitaskutest kakskümmend senti. Hiirepoiss ei varasta, vaid paneb mündib uute kingade tarbeks kõrvale. Pereliikmed jagavad raskeid aegu.

Esiku järel jõuab ta kööki, mille nurgas taara, ümberringi kodumasinad, tühi külmkapp ja kõik muu, mis on väiksele perele hädavajalik. Hiirepoiss teeb ringi ja hais muutub tugevamaks. Välja viimata prügikasti all vedeleb sibulalõik, saiatükk, millest saab ka nosida, ja tühi püreesupi purk kapinurgas. "Midagi on prügikastist välja kukkunud," täheldab hiirepoiss ja annab purgile müksu prügikoti suunas. Purk hakkab veerema ja koos sellega tabab hiirepoissi ähm, sest haisul on nüüd äratuntavaid noote.

Seal, kus põrand kohtub laega, avaneb väikene prigu, mille ärakriibitud servad ei räägi muust, kui teisest hiireurust. "Teine urg," ehmatab hiirepoiss ja vajub põrandale kössi. Rahustuseks teeb ta filtrita sigareti. Südame puberdades piilub ta leitud uru poole, mis varsti leiab äramärkimist ta materjalides.

Hiirepoiss võtab julguse kokku ja astub sisse. Uru seintel paistab koitunud tapeeti, nurgas külili tool, esikukapil ämblikuvõrkudes pitsid ja tühjaks tassitud rõivanurk vedelevate riidepuudega - rõivaid peal ei ole. Keset tuba on paigal kiiktool lösutava hiirekorjusega, mille jalgade ees lebab siniste kaantega märkmik. "Oh millist häda pidi tema siin purgi taga välja kannatama," kirub hiirepoiss ja hakkab vaikselt toolile lähenema.

Ninarätik ümber nina, haarab hiirepoiss jalutuskepi tagurpidi sõmede vahele ning tirib märkmiku enesele ette. Avades pudeneb selle vahelt välja paar võõramaist marki, pildid väikestest hiirtest ja mõned kroonid. Keskel seisab käsikirjas nii: "Teadsin, et vaatate märkmiku vahele, aga nüüd ma ei pahandagi."

"Avamata testament," on hiirepoiss selles kindel. "Niimoodi üksinda lõppenud."

Pisikese nutmise järel võtab hiirepoiss põrandalt kroonid, pistab tasku ja põgeneb tagasi elutuppa juhtmete alla urgu. Kohver tuleb klõpsuga lahti ja hiirepoiss laotab enese ette materjalid.

IV Hiirepoiss kohtab porikärbest

Pilt üksinduses surnud hiirest kummitas hiirepoisi masenduse piirile. Ta ei väljunud enam urust ja jäi veel kõhnemaks, kui enne. "Kas kõik on korras?" ja "Ega sa tujust ära pole?" küsib perenaine murelikult. "Ära torgi," on hiirepoiss eneses kindel. Ta süveneb oma materjalidesse ja on võtnud pähe mõtte, et tuleb otsida lihtsam elamine.

Varasel hommikutunnil, kui pererahvas ennast kontorisse sätib, otsustab hiirepoiss välja maad kuulama minna. Ta võtab vastu raske otsuse, et peab kohvri materjalidega mõneks ajaks maha jätma - saab kiiresti ja märkamatult ülesse tagasi - ja just siis, kui perenaine paotab ust, lipsab hiirepoiss tema jalgade vahelt läbi. Õhus on tunda parfüümi ja enne trepiastmetel koperdamist jõuab hiirepoiss heita ühe vesise pilgu üles. Pilt saadab teda maandumiseni kivisel esikupõrandal.

Varsti jõuab hiirepoiss õue, kus ta paneb imeks suurt lumesula, mille pärast on treppide ette tekkinud lombid. Aeg on korteris veini lipsides kiiresti lennanud. Igatahes kriibib nüüd päike tema silma ja tuul kannab kohale värskeid lõhnu, mis panevad aevastama. Üldiselt on kõik kokku muidugi üsnagi ebameeldiv ja rahustuseks tuleb teha üks sigaret.

Villeraa ja Puhh väljuvad sisehoovi väravast. Hiirepoiss on värske õhu edukalt kopsude sees tapnud ja hakkab kohanema. Vastasmaja seinte ääres paistavad mõned ümber lükatud lillepotid surnud lilledega, tagapool prügikonteinerid. "Vahepeatusena kaalutav," mõtiskleb hiirepoiss ja teeb trepist hüppe konteinerite poole. Kahjuks maandub ta koledasti porri ja pritsib oma rõivad täis. Edasi liikudes on ta juba ettevaatlikum ja hoiab rohkem seinte ligi.

Konteineri sisu uudistades kostub tema kõrva ebamäärane nohin ja rögisemine. "Oi," pöörab ta ennast ringi ja hüppab tagasi. Konteineri taga porilombi sees vedeleb pundunud keha, millel siiski elu veel sees. Keha tõstab aeglaselt pea porist välja ja vaatab oma õnnetute punaste silmadega hiirepoisi suunas. See on porikärbes.

"Kas sa räägid eesti keeles? Sprechen Sie Deutch? Do you speak English?" küsib porikärbes nutusel toonil. Saanud eesti keeles jaatava vastuse, jätkab: "Kulla poiss, anna abi, mul on väga paha olla. Oleksin isegi paari sendi üle tänulik."

Hiirepoiss hüppab ligemale ja otsib taskust kakskümmend senti, mis kaovad sügavale porikärbse kortsulisse pihku. "Anna suitsu ka," märkab porikärbes hiirepoisi lahkust ja koostöövalmidust, "Kas härra on kohalik?"

"Ülevalt, kolmandalt korruselt," on hiirepoiss natuke uhke.
"Ahaa, kas see tähendab, et elad Shäneliga kokku?"
"Shäneliga? Mina elan Villeraa ja Puhhiga."
"Ah et niimoodi ta nüüd end kutsub. Mina tundsin perenaist siis, kui ta oli veel blond, ja mitte brünett," muutub porikärbes melanhoolseks. "Kas sinagi oled temale oma südame ära andnud?"
"Südame? Mina jään alati professionaalseks. Olen ametnik ja tegelen ainult oma materjalidega."

"Las ma räägin sulle ühe loo," alustab porikärbes ja lohistab oma neli jalga mugavamalt oma paksu keha alla. "Kõik sai alguse siis, kui olin veel noor kärbes Rakveres. Ma elasin oma talus, laudas podises virtsakatel, pererahvaga käisime enne kuuvalget kemmergus asjal, ja muidugi oli seal minu Kirjak, punaselaiguline lehm."

"Kõik muutus, kui vanamees haigestus raskesse tõppe ja kopsud vastu ei pidanud. Talu läks oksjonile, aga ostjat oodates varises lauda katus sisse. Vanamemm viidi ära vanadekodusse, ja Kirjak... Kirjak läks Rakvere vorstikombinaadis lihamasinasse. Põllud kasvasid sööti ja mitte ükski lehm ei teinud aasadele oma rammusaid kooke."

"Minu kärbsepere pudenes laiali kõrvaltaludesse, aga neidki ootas sama saatus. Talud lükati tasaseks ja peale ehitati tühjad papist majad, mille sisse mahub kaks inimest. Niisiis otsustasin asjad pakkida ja kolida Tallinnasse, kus, nagu räägiti, elavad nüüd kõik."

"Tallinna piiri ületasin tervitusteta ja otsustasin maanduda kesklinnas. Aga sellist põrgut, nagu Tallinnas, ei oleks ma osanud õudusunenäoski näha. Päike ei loojunud päriselt kunagi, sest kõikjale löödi valgus peale, ja igasugune müra ajas mul lennuradasid sassi. Ma kukkusin kurnatuna alla, aga õnneks kuhugi pehmesse kohta."

"Ärkasin kohutava tammumise peale ja ümberringi hüppasid inimesed. Endiselt jõetu, käsutasin oma kandja tualetti, aga mitte keegi ei käinud seal asjal, vaid nad lihtsalt puuderdasid nina. Püüdes pääseda, ronisin ma tema särgis ülespoole ja pistsin londi välja. Peeglist vaatas vastu minu Shänel."

"Samal hetkel otsustasin, et ei lahku tema särgi seest kunagi. Ta tassis mu oma koju, aga seal samas heitis kõrvale. Prantsatasin põrandale ja roomasin nurka nutma. Kärbseisa oli rääkinud, et linnatüdrukutega ei maksa jamada, mida mina ei olnud teda kuulda võtnud. Nüüd olin linnatüdruku majas lõksus, lennuvõimetu ja näljas."

"Armastab, ei armasta - rebisin omalt ükshaaval tiivad. Aga just siis, kui hakkasin juba nägema valgust, niisutas minu huuli keegi võõras ja toppis moosi londi otsast sisse. See oli vana hiir, kes oli samuti majja eksinud."

"Ta kosutas mind mõned päevad, kuni otsustasin jalga lasta. Kuid väljas asjad ei paranenud, sest oma südamehaavu valisin ravima pori ja odavad naised. Vaarusin ühest urkast teise, aga oma Shänelist ma päriselt loobuda ei suutnud. Igal öösel jäin ikkagi tema prügikonteineri taha magama. Suvel rajati meie hoovi kõrvale kartulikohvik ja minu ninaesine oli alati poolikute pudelite ning rämpsuga täidetud. Varusin rasva ja magasin talve maha. Nüüd olen tagasi lontipidi poris. Selline on lugu."

Hiirepoiss on kogu selle aja tähelepanelikult kuulanud ja kaks sigareti ära suitsetanud. Ta tõstab silmad maast ülesse ja lausub: "Porikärbes, ma oskan sind aidata! Me otsime sulle uued tiivad ja paneme kogu loo minu materjalidesse kirja! Siis saan ma need lõpuks värvilistele ajakirjadele maha müüa, mis tähendab, et me võime saada inimesteks!"

Porikärbes ei oska midagi kosta.

IV Hiirepoiss peab jälle kolima

Õhtul hiilib hiirepoiss pererahvaga korterisse tagasi. Urg ja materjalid on omal kohal ning hiirepoisi sees tärkab tegelikult pisike rõõm tagasijõudmise pärast. Ta võtab tugitoolis sisse mugava poosi ja jääb einet ootama. Aga Villeraa on hiirepoisi kummalisi tegemisi juba pikemat aega kõrvalt jälginud ja öise kolistamise registreerinud. Külalislahkusel on omad piirid.

Õhtusöögi ajal märkabki hiirepoiss, et Villeraa temale juustu ja veini ei serveerinud. "Poleks ära öelnud, aga las ta olla," ei tee hiirepoiss eksimusest suurt probleemi ja istub akna servale suitsu tegema. Villeraa ja Puhh vestlevad millestki, mille taga on ärevust. Hiirepoiss ei kuule hästi ning keerab plaadimängijal helitugevust maha. "... selle pärast ma kardangi," libiseb viimasena üle perenaise huulte.

Siis, kui teised on lauast lahkunud, hüppab hiirepoiss nende asemele ja nokib laua pealt viimase saiapudi ja lipsib noa pealt juustu. Alles peale maiustamist torkavad talle silma tema kangete jalgade jäetud porised jäljed. "Mudas kahmamine tegi liigesed valusaks ja mis veel rääkida sellest, et olen päris must," tunneb ta rammestust ning otsustab vanni minna. Tema suureks rõõmuks on Villeraa juba sooja vee voolama pannud ja uks on irvakil, nii et sooja ei pääse palju välja. Hiirepoiss otsib omale rätiku ja teeb ettevalmistused kümblemiseks.

Peale enese paljaks koorimist seob ta väikese rätiku omale ümber ja istub vanniservale. Sooja vahusesse vette sulpsatab üks varvas korraga, kuni vee all on terve jalg. Siis alustab ta teise jala varvastega. Lõpuks tunneb ta ennast mugavalt, viskab rätiku maha ning vajub aeglaselt üle kere vette. Pikalt ei jõua ta mõnuleda, sest keegi tõmbab ukse lahti. "Unustasin lukustada," kohkub hiirepoiss ja vupsab veest palja hiiretagumikuga välja. Uksel seisavad vannitoamantlis Villeraa ja Puhh, kes esialgu hiirt tähelegi ei pane ja vanni valmistuvad ronima.

Hiirepoiss muutub piinlikusest üle keha punaseks. Teeb vahva hüppe rätikute vahele, aga pudeneb nendega koos vannitoa põrandale kõigile näha. Villeraa pistab kisama ja jookseb välja; Puhh sätib mantli selga tagasi, et oleks hiirt vähem piinlik mopiga taga ajada. Hiirepoiss mõistab nüüd, et lood on kehvad. Ta haarab pintsaku ja tormab oma urgu peitu, kuniks pererahvas mõistusele tuleb ning pisikese äparduse üle naerda oskab.

Hammaste klõbisedes püüab hiirepoiss olukorras selgusele jõuda ja mõistab, et toas on jahedaks läinud. Tasakesi hiilib ta koridori, kus märkab, et koridoriuks on irvakile jäetud ning köögivahe diivaniga barrikadeeritud . "Lood on halvad," mõistab ta. Südame kripeldades astub ta urgu tagasi, surub oma materjalid kohvrisse, haarab jalutuskepi ja kaabu ning soovib ukse peal kniksu tehes: "Head aega, kirjutan vahest!"

Varsti avatakse hiirepoisile hoov ja ta sammub erutunud kõnnakul välja. Enne lõplikult kadumist jookseb ta prügikonteinerite ligi, millede vahelt vilistab välja porikärbse. "Meie laul on siin lauldud, tule, otsime sulle töö ja tiivad!" Porikärbes taarub välja ja on otsemaid nõus: "Kõik kohad on paremad, kui see urgas siin! Ja äkki leiad taskust meile õhtuks mõned sendid ka?"

"Muidugi, sõber, ja ma tean meile peatumiseks täpselt sobivat paika!" on hiirepoiss optimistlik, pidades muidugi Urrukat silmas. Koos jalutavad mehikesed hoovist välja, löövad värava pauguga kinni ja kaovad öösse.

Kuu paistab täna öösel nagu tavaliselt, laiguline selg vanalinna poole. Ta mängib tähtedega pokkerit ega viitsi linnaelanike järgi nuhkida. Varsti tuleb suvi, uued hiirepoisid ja kärbsed, aga praegu peab nende samadega läbi ajama, kes istuvad ikka Urrukas aega parajaks löövad. Hiirepoisil on materjalid varsti-varsti valmis, porikärbsel on lootust Urruka uksevalvuri kohale, kuid see on kõik veel alles ees.