Aknapiirilt
Tihti aknale jään piiluma
keeramikapoe aknaid.
Vahest müüjaneiu päikese peale
tuleb sirutama varbaid.
Ta sirvib luulet ja romaane,
natuke paljastab büsti.
Nautides kõige suuremat kunsti
ma tõusen aknale püsti.
See punase baretiga neiu
vaevleks nagu süütuse ängis.
Kui möödujad SEDA vaid teaksid,
et ta õhtul JÄLLE võõras sängis.
Aga temale andestab looja,
sest ta voolib nii ilusaid jooni.
Tüdruk otsib vaid lohutust
ja uut inspiratsiooni.
Ja sealt läheneb endine kaasa,
kes su reetnud ükskord.
Kaugelt tabad ta lõhna,
tardud ja vaatad veelkord.
Kas näost ikka tunned teda,
kes pani su roomama lumes?
Või kleepisid kokku killud
ja nägid vaid ideaalpilti unes?