Kaosepoeg
Kaosest sündinud, nad räägivad
on meie universum.
Nagu armuralli poetatud mälestus,
mis südames juurtele võrsund.
Sülitasin pühale näkku,
et välku näha löömas taevas.
Ent seda meile ju ei paku
kiriku viljatu surnud kõrb.
Killud ja mustad kotid,
on’s neis peidus laibatükid?
Oh ei, mitte enesetapp,
lava ümber vaid munitsipaalpolitsei lindid.
Mida vaja ei läinud,
ainult selle heitsin välja aknast.
Sünnitada veidi õnne
lootsin sellest kaosekuhjast.