Korter
Surnuaiale ehitatud korter mulle ei sobinud,
isegi baaridaamiga, kes mind seal ootas.
Elus, kui kompostihunniku otsas,
pettusin isegi unes.
Ärgates tundsin, et ei tahtnud kuskil olla
ja veel meenutasin vanavanemate
ja nendest veel vanemate kodu
pehmes maamullas.
Aga mina ise tambin kindlal asfaldipinnal
ja olen kindel, et see mind ei neela,
sest olen surematu maailmas,
mis ainult koos minuga
saab olemas olla.
Kuradile see väikekodanlus, mis miski
üks teise otsa laotud,
poolitatud-kärbitud,
mitteistuv-ebamugav
paratamatuse
sobitus.
No mida ma siis kardan või ootan,
et selle baaridaamiga koos
üht und ei või näha?
Vaikus jälle.