Neli kirstu
Esimene kirst,
naabriga jagatud vaenupeeker,
kuhu tilkunud on viimane piisk.
Aastaga enne algust ei tehtud,
kui leppimisele polnud korraldatud reekviem.
Väravasse jäeti kurjast sündinud kink,
vineerist välja voolitud kirst.
Teine kirst,
lagunenud armastuse paine ja rist
Naine ei hinnanud mehe truudust,
kaks dekaadi kustutas ära kalendrist.
Peremees võttis tema ehted ja kaunima riide,
toppis kõigetäiega kirstu
ja viskas üle põrsaaida piirde.
Kolmas kirst,
kokku kuhjatud mälestuste last.
Jälje jättis saatusepöörd,
kui sõjas hukka sai noorem vend.
Aga naise lahkumise järel
lukku keeratud sai süda.
Vanamees veel võtme võttis
ja murdis südamikku ära.
Neljas kirst,
päästis võitlusest piinavast ja pikast.
Haigus hinge seest ja keha väljast sõi
ning alles vikatimehe ees tagasi lõi.
Vanamees siis leidis kirstus
- neljandas ja viimases -
oma puhkesängi, igavese