Õhtusöök
Viimane kord oli nädala taga,
kui sain proovile panna
oma seltskonna, kuuleka ja vaga,
kuniks külaline pöörab kanna.
Kartsin, et lasen läbi paista
kutsikal, kes jookseb ilu järgi-
graatsia oskab seda peni haista
läbi lillede, küünalde ja särgi.
Kaunis külaline tarbis veini,
toidu ja hoole suure hoolega
ning ma isegi muretsesin veidi,
et ei lepi vaid oma poolega.
Isegi ennast kiitsin, nuriseda on vähe.
Oli ettevalmistus nõnda pikk,
et ainult natuke sain pähe.
Aga väike kriitika ongi tarvilik.
Siis lahkujat suudlesin käele,
varjamata kutsikamoodi ootust.
Küsisin, kas veel näeme;
küllap näeme, anti lootust.