Poistega ei ole korras
Maunoga ei ole korras,
ta on kolme ukse taga lukus.
Nii nagu teisi,
ei lasta teda poistega kokku.
Lukke ta avada ei oska,
sest ema ukse võtmed peitis ära.
Interneti võti on katki murtud
ja südame lukustas tema,
kes võtit tagasi ei anna.
Mauno peas veab liine,
mis hargevad sealt,
kus ühendus löödi kinni.
Monitori pimendatud laval
lavastab vaatusi kohtumistest,
vestlustest ja armust,
mis õigesti ei läinud.
Kristoferiga ei ole korras,
kui uksel postiljoni viipab.
Üleandmiseks on tal valmis
riimides hüvastijätukirjad.
Postiljon neid ei kontrolli,
sest adressaadid ammu teada.
Südamerahus toimetab need kätte
sest edev suitsiidipoeet
oma rituaali katki ei jäta.
Homse lehega Kristoferi surmateadet
postiljon kindlasti ei pea tooma.
Vootele ei kirjuta kirju,
aga temaga ei ole korras.
On lihtne kanda öö musta
ta kuivalt võõbatud päevade peale.
Igal öösel pikalt kõneleb kuuga,
olgu taevas täiskuu või poolkuu,
ükskõik millisel kalendrikuul.
Ja ta ei ole heitnud ette,
et see ainult kuulab,
ega kunagi ei vasta.
Poiss ei paki palju,
enne kui kinni püüab tuule
lendamiseks tumma armastatu juurde.
Aga isegi septembrikuu tormid
on tema lendutõstmiseks nõrgad.
Vootele võidab omale ainult luumurrud.
Taaviga ei ole korras,
kui isalt vinüüle näppab.
Öösel ta rokenrolli androgüünidega
oma fantaasiaid toidab.
Lauanurgal seisab piibel,
mis pühapäeviti kirikus kaasas.
Selle tähtsa raamatu vahele
ta paljaste tüdrukute pildid peidab.
Altari ees seistes
on tal näpud selja taga ristis,
sest ei saa anda usku,
mis juba antud;
saab ainult kelleltki ära võtta.
Poistega on praegu korras,
sest alati on hea pageda,
kui saab näpata viina
ja selle sõpradele joomiseks viia.
Keegi ei tohi mõelda,
kuidas kõigiga seisab onn veel püsti,
sest enam raskemaid päid
ei kanna talad välja.
Nagu üks mees nõiaonn end raputab.
Võtab poisid kokku ja metsa jookseb.