Kust leida surev lõoke?
Kümme poeeti kõnelesid sama,
et käes on hoidnud surnud lõokest.
Mina otsisin endale oma,
aga nägin vaid tuvi, üht nõrgukest.
Ennast kätte ta mulle ei andnud,
vaid pargitud furgooni alla heitis.
Mina sinna järele ei mahtund,
aga terava silmaga vares ta leidis.
Vares korraldas parkimisplatsil banketi,
millest teised varesed ja kajakad said osa.
Tänavale jäi vaid sulekesi, paar varvast
ning rebitud tiivapaar, mis samuti tuvi oma.
Siis tundsin lõokest ärkamas rinnus,
kes toitmist ja jootmist nõudis varsti.
Sirin läks tugevamaks ja rapsis ka tiibu
ning pidingi endale kutsuma arsti.
Haiglaõuel ukerdab eksind kajakapoeg
ja emalind peletab uudistavaid noori.
Tõmban aknal suitsu ja naudin seda pilti,
aga elusast linnust ma kirjutada ei hooli.