S * * * *
Sügis värvis veini punaseks,
sest valge on lahja.
On aeg lugeda kokku
suust kukkuvaid hambaid
ja selga löödud nuge;
minemasõitvaid sõpru
ja allesjäänud palka.
On aeg plekkida purukslöödud pead.
On aeg kodustada suvine armastus.
Ja on viimane aeg
mõni ajada välja.
Lihtne oli unustada,
et pimedas koperdame otsa ---
jalad piitade pihta
ja süstlad valesse kätte.
Lihtne oli unustada
hoovikoristaja Maalit,
kelle teenistus tagasi on arvel.
Ja meie häid sõpru taksojuhte
ja nakkushaiglaid kaskede all,
mis meenutavad seda kõike,
mis tegelikult oli hästi.
Aga ikkagi kiitus loojale kahe aastaaja
- juuli ja sügise - eest!
Kui palju on edendanud eesti kirjakunsti,
- proosat ja luulet -
ja elustanud surnud teemat
ja pakkunud palju trotsi
kusagil katuste all.
Post scriptum: oma lemmikluuletajale
tuleb sügisest kirjutamine
ikkagi andeks anda.