Vahetus
Oma hambaarstile valetan, et ei joo iga päev.
Emale valetan, et suitsetan vaid lõunal.
Üldiselt valetan, et olen veidike õnnelik
kui naeran koos fotograafidega
kes nõuavad plikadelt
koka eest nussi.
Iseendale valetan, et mul tõesti miskit pole karta,
et keegi päriselt ei registreeri mu käike,
ja võin näpuga kõige peale näidata;
ustest ainult sisse piiluda
ja mitte päriselt avada.
Ja ma valetan, et ei usu üldse kristlaste juttu,
kui öösel mõttes karjun Jumalat appi,
lootes leida endale liitlast
ja võita vaherahu.
Ja kui teeksingi enda sees rahu, siis issand,
peaksin ju pilgu pöörama üles
ja üldse mitte tulema välja
ja mitte midagi nägema.
Aga KUI TEEN rahu, kas võin veel korra kõndida aknast
otse alla tänavale inimeste juurde
ja tappa selle metsalise,
kes on tapmist väärt?