Apokalüptiline
muinasjutt
Tuumamesilasest
I Tuumamesilase puhkus
Päikesel on aeg paista, aga ta ei paista, sest lillad pilved on katnud Tallinnat viisteist aastat jutti. Linnud peaksid siristama, aga nad ei sirista, sest lindusid pole. Katkiseid maju kurnab külm ja pime suvi. Ainult korduvkasutuses kalender annab vihjeid.
Väikeses elektriküttega majas virgub tekkide sees pisike mehike, keda ei tea mitte keegi. Ta pistab teki alt välja telefonitoru, mille torusse ei ole endiselt tooni tekkinud, ning viib ennast ümbritseva vaikusega kurssi. Õues on jahe, tema on Tuumamesilane ja külla oodata pole kedagi.
Tuumamesilane ei pea täna tööle minema, sest tal on puhkus. Kui tal poleks, tõmbaks ta alates kella kaheksast hommikul sumiseva elektrijaama kange, lastes voolu kõigi kahekümne majapidamise elektrikappi, mis tuumatalvest alles jäid. Isiklikult ei ole ta ühegi peremehe ega perenaisega kohtunud, aga kui kohtuks, siis kiidetaks teda korraliku töö eest ja surutaks kätt. Tuumamesilane on Harju elektrijaama dekaaditööline.
Eile oli juuni kolmekümnes päev, mis tähendab, et lõpuks ometi saab kohtuda Miss Juuliga aastast kaheskakümmend kuus. Mehike tõuseb voodist üles, laseb plekist kruusi sisse natuke antifriisi ja võtab kuiviku kõrvale. Aeg on vahetada kalendrikuud. Niisutatud sõrmedega kalendrilehte pöörates tabab teda aga kurb arusaamine, et suvemiss on kahvatu ja värvid on minema lennanud.
"Me alles kohtusime sealsamas Balti jaamas," meenutab ta heldinult, "ja sõime rotipirukat. Kui läheb kalendritüdruk, lähen ka mina."
Tuumamesilane sammub põriseva külmkapi manu, mille ukse tagant avaneb ainult hallitav tühjus. Tänavune suvi on olnud aastate kargeim. Ohkamise järel ajab Tuumamesilane kontide peale triibulise kampsuni ja vaatab aknast välja.
Seal valge raami sees hakkab jooksma mälupilt väikesest poisist, kes keerutab läbi puude reostunud ojani. Oja pinnalt helgib veel vikerkaarevärvides päikest. Peale sõõmu võtmist jookseb ta karastunult koju tagasi, kus vanemad teda musta suu pärast noomivad.
Tuumamesilane raputab pildi enese pea seest välja, kergitab gaasimaski, haukab viimast kuivikut ja rüüpab tassist peale. Antifriis maiseb magusasti ja paneb mehikese liigesed liikuma. "On aeg minna lõksujahile!" lööb ta nimetissõrme püsti ning jookseb kambrisse rottide järele. Peale väikest kolistamist on kohver rottidega täidetud.
II Lõksujahil käik
Tuumamesilane kinnitab selja külge noolega periskoobi, laterna ja haarab oma kohvritäie anduritega varustatud rotte. "Väljas on parajalt pime," lausub ta ennastsalgavalt ja vajutab ukselingi alla. Tõesti, endiselt on pime, lämbunud puude rootsud kusagil sahisemas.
Tuumamesilase rotid on nii lolliks, paksuks ja koledaks kasvanud, et lõksud ei püüa enam neid, vaid nemad lõkse. Tuumamesilane teab teistest paremini, et jaamaladude hullunud elanikud topivad lõksude sisse head-paremat, ikka lootuses püüda midagi, millest saab elu välja pigistada. Ladude elanikud on väga üksikud ja pisemate suhtes verejanused.
Tee pole pikk, aga viib üle tüütu okastraadi, läbi roostetanud autopargi, mööda mänguväljakust ja läbi hoovi, täis pesulõksudega rippuma jäetud kaltse. Edenedes sumiseb Tuumamesilane oma lemmikloo taktis ja tõmbab läbi gaasimaskifiltri oma ninasõõrmetesse kibedat lõhna. Samal hetkel paistab pilvede seest natuke valgus, mis paneb liikuma Tuumamesilase varju. "Täna on ilus pärastlõuna," lausub ta jalga rajalt tõstes.
Baltijaam hakkab varsti paistma ja rotid panevad kohvri vappuma- nad haistavad hea-parema lõhna. Korraks peatub Tuumamesilane künka peal ja vaatab vanalinna purukspommitatud siluetti, ise imestades: "Mismoodi oskasid sõdurit enne lennukite saabumist kõhuli hüpata?"
Seejärel kõnnib ta välja prügimäele, mille taga teevad laohoonete madalad mustad tipud sudu sisse sikk-sakke. Ehitised on pimedad, aga sees elab kindlasti keegi.
Sobiva nurga taha jõudes paneb Tuumamesilane kohvri maha ja lülitab sellel paikneva radari sisse. Ta vajutab kaaneklõpsudele. Ülemine ots avaneb ja jalahoobi järel on kohvritäis karvaseid rotte laiali poetatud, endal punased andurid selja peal vilkumas. Tuumamesilane surub gaasimaski filtrisse suitsu ja jääb põnevusega jälgima täppide liikumist radariekraanil.
Poole tunni möödudes, kui täpid radari peal seisma jäävad, pakib Tuumamesilane asjad kokku ja asub lõksusid otsima. Esimene pole kaugemal, kui kolmkümmend meetrit. Signaali järgi kõndides jõuab ta Kamazi vrakini, mille seest piiks tulebki. "Kaval," nöögib ta lõksuseadjat ning korjab ratta alt välja sakiliste servadega lõksu vingerdava rotiga. Meeldiva üllatusena leiab ta lõksu seest pooliku konservitäie turistieinet ja pistab maitsva liha kohe nahka. Ehmunud rott saab oma osa enne kohvrisse sulgemist. Peagi järgnevad järgmised lõksud saiakääru, konserveeritud herneste, rasva sisse kastetud saapa ning kohutava banaaniga.
"Viis lõksu leitud, kaks on jäänud," teeb Tuumamesilane kokkuvõtte ja võtab viimased ette. Väikese vantsimise järel jõuab ta sisselöödud kioski juurde, mille leti all miski krõbistab. Seal paistab kinni läinud lõks paksu roti ja marmelaadituubiga. Radaris rohkem täppe ei vilgu. "Aga kuhu seistmes lipsas?"
Otsimise peale kulub kümme minutit, kuni radariekraanil käib piiksatus. Ringide järgi paikneb rott kolmekümne meetri kaugusel otse laohoone seinte taga. Korraks muutub Tuumamesilane ärevaks, et kas nüüd minna või jätta, aga siiski otsustab ta noosi üles korjata ja astub seinte poole. Vasakul, kõige pimedamas nurgas, paistab rauast uks "AINULT PERSONALILE", mis on irvakil. Selle vahelt rott sisse põiganud ongi.
Tuumamesilane kummardab prao vahele, kuid koridor on isegi küürutates läbi pressimiseks liiga madalale sisse vajunud. Ta võtab periskoobi otsa koos valgustiga ning suunab need kitsenevasse osasse- roomamiseks siiski paras ja põrandal isegi paberid pehmenduseks. Aeglaselt läbi prahi liikudes muutubki signaal tugevamaks, kuni roti saba hakkab paistma. Tuumamesilane krabab ning tirib eluka kõige kitsamast otsast koos tühjaks limpsitud kondenspiima purgiga välja. "Jõudsid ette," pahandab Tuumamesilane ja jätab roti lõksu otsa.
Koridoris tagurdades tabab tuumamesilase periskoop ühe sahtli sees kaustakaant "VÄGA SALAJANE". Tekst vilksab tema silmade eest läbi, põhjustades suurt elevust. Väikese kobamise järel näeb ta juba oma krabavaid sõrmi ning oskab kausta kaasa rabada. "Suured saladused!" rõõmustab ta endamisi ning kiirustab koju tagasi. Pime päev on veel piisavalt noor.
Kodus tagasi ja rotid sahvris, lappab Tuumamesilane salajast kaustikut kolm tundi järjest. Oma päevikusse teeb ta sellised märkmed:
"Lugu on nii, et jaamahoones prügihunnikute taga olid plaanid, mis näitavad ajasrändamise graafiku ära; ja need näitavad, et rong peaks väljuma täna. Räägitakse seda, et kahekümneneiljandas sektoris on lõhe, mis laiub üle rööbaste liini; ja et piisaval kiirendusel saab rong ületada mineviku piiri."
"Ma mõtlen nii, et kui võtan kaasa tüdruku kalendrikuust, võib seisev vedur VL-26 plutooniumiga küttes suvesse tagasi tuua värvid. Võibolla kohtan teda, pildi pealt, isegi lihas ja luus."
III Tuumaseen
Mehikese plaan on otsustatud ja kogenud tühermaade rändurina teab ta, kust seda leida. Mitte kollast vett neelavast elektrijaamast, vaid seitsmenda sektori männirootsude vahelt, kus kasvab koletu tuumaseen. Terve mets helendab, kui raudsed seeneniidid mulda kaevuvad ja seene kübara sisse radioaktiivseid mürke pumpavad. Seeneniidistik katab kilomeetreid.
Tuumamesilane pakib varustuse kokku - kohvrisse lähevad rausaag ja õla peale vihmavari - ja asub otsemaid teele. Seitsmendasse sektorisse on kahetunnine käik.
Õhtu hakul jõuab Tuumamesilane kõhna laane servale. Teda tervitavad kuivanud männid ja kuused, mille taga võib aimata tugevat radioaktiivset hõngu. Ta kogub ennast hetke, pigistab kohvrit ja ületab haprate rootsude värava. Õhus on tunda väävli lõhna ning miski suriseb kusagil. Võimas parasiit elab ikka veel surnud metsa kukil.
Paari sammu järel vajub Tuumamesilase saabas läbi kuiva tolmava pinnase, mis on seene poolt läbi uuristatud ja nõnda õrnaks imetud. Vaevaliselt koperdades kukub ta lõpuks esimese kumiseva toru otsa: see on roostes. Tuumaseen ei ole enam kaugel, sest enne pendeldanud radiatsioonimõõdik on kõige suurema näidu külge kinni kiilunud. Nüüd hakkab Tuumamesilase keha üleni kipitama. Helendav maapind lausa lainetab silme all.
Ühe pinnaselaine tagant kõrgubki seene hirmuäratav kübar, täis külge kasvanud antenne, taldikuid ja raketikujulisi korstnaid. "Oled siin pikalt teiste kulul kasusid ajanud, aga nüüd on aeg tükike tagasi võtta," teeb ta sõjahüüde enne füüsilise kontakti loomist.
Tuumaseen võristab oma sakilist kaelust ja ajab jämedad maasse surutud torud turri. Aga ta on vana, roostetanud ja ei suuda koha pealt liikuda, mistõttu ei maksa vastupanu karta. Tuumamesilane hüppab kärmelt ligi, haarab rauasae ja ronib kübara alla omale parajat plutooniumitükki saagima. "Vanaks oled jäänud," narrib Tuumamesilane pudenevat monstrumit, mis kangesti meenutab vrakki lennumasinate surnuaialt. Metsaalune pistab korisema.
Kunagi oli tuumaseen olnud Harju piirkonna kõige võimsam radar ja andmekeskus, mis suutis päevas toita lõputute televiisorite ekraane ja võtta vastu palju andmeid taevas toimuvast. Vajadusel filtreeris ta infot, ja mis ei pidanud inimesteni jõudma, selle sai omale. Aga kui peremehed keskuse maha jätsid, hakkas ta tegutsema omapäis ning imes kõike valimatult. Mida mürgisemaks materjalid läksid, seda isepäisemaks ja ahnemaks ta muutus. Nüüd on tuumaseen vana, logisev ja roostetanud; ning värskeid palasid pole kusagilt oodata.
Igatahes on varsti Tuumamesilase kohver plutooniumit täis ja seenelkäigu võib lõppenuks lugeda. Ta lööb kohvri kinni, avab väriseva metsa latvadelt pudeneva tolmu kaitseks vihmavarju ja teeb kähku minekut, sest rongivedur VL-26 ja kalendritüdruk ootavad oma sõitu.
IV Tänane rong eilsesse
Balti jaam on kaetud kahvatuvalge tolmuvaibaga, millesse jalad teevad jägi, ja see on südasuve kohta kohatu vaatepilt. Rongi pole siin pikka aega keegi oodanud ja Tuumamesilase saapad on nagu esimesed, mis kõrbenud rotiputka ees peatuvad. Üks kulunud längus silt räägib kunagi tehtud tehingutest ja kusagil on peidus müüjatädi kondid.
Selle sama varikatuse all oli esimene kord, kui Tuumamesilane kalendritüdrukuga päriselt tutvust tegi. Katus oli siis veel värviline. Teismeline mehike ei küsinud tüdrukult nime, kui talle lahkelt rotipirukat pakkus, ja lasi ta ilma suuremat tüli tegemata Moskva rongi peale. See oli aastal 1986, siis, kui kalender juuli peal oli. Miss Juuli tänas viisakalt ja jättis Tuumamesilasele kakskümmend senti.
"On palju põhjuseid, miks see suvi poleks tookord toiminud," tunnistab Tuumamesilane ja laseb oma laternal viimasele perroonile paista. Valgus põrkab tagasi. Suure tahma ja suitsu taga hakkab kumama tume kogu, mille siluett joonistab hägusale maasikule konkreetseid jooni. See on VL-26 oma täies hiilguses: terav nokk ja kitsad veduriaknad, võimelised lõikama ajalõhesse.
Poollahtised vaguniuksed suunavad Tuumamesilase sisse. Ühtegi inimest ei paista. "Kusagil on teine ots," mõtleb Tuumamesilane ja lükkab laterna vahekäigu peale, et tagumise vedurini pääseda. Vagunitevahelised uksed avanevad küll raskesti, aga iga vaguni sees saab hinge tõmmata ja lugeda vahvaid rongiluuletusi. Erinevate poeetide poolt!
"Seal, kus jookseb kokku maa ja taeva serv,
vedur lõikab aastasse kaheksakümmend kuus,
ja ei enam vääna rööpaid pommiaugu perv,
sest tüdruk jälle värvides on oma kalendrikuus,"
lisab Tuumamesilane tahmasele aknale ja laseb mõtetel õige usklikult rännata. Pildist välja võpatades kiirustab ta edasi ning litsub roostetanud vaheuksi veel suurema hooga lahti. Korraks veel mõtleb: "Kommunistud olid ateistid," ja põrutab siis peaga vastu vedurikabiini ust. Ta on kohal.
Kõhuli maas, pühib ta käega uksesildilt tolmu, mille alt tuleb välja: "KEELATUD". Ühe ja sama hooga avab ta plutooniumit täis kohvri ja tõmbad pajakindad kätte: "Kõik läheb katlasse!"
Kui vedurikatel on plutooniumiga täidetud, murrab ta ukse lahti ja lööb kohe hoovõtukangi sisse. Endal keel tähtsusest maski alt väljas. Kuigi rong on pikalt paigal seisnud, piisab väikesest tikusädemest, et plutoonium kõik hammasrattad ühe raksuga liikuma paneks: rooste pressitakse käigu pealt lahti.
Rattad hakkavad krigisedes veerema, takerduvad mõndadel okstel ja luudel; kividel ja torudel; aga varsti lõikavad ettejuhtuvat nii, nagu midagi polekski. Üsna kiiresti hakkavad mööduma laohooned, prügimäed, autohunnikud, kokkuvarisenud elumajad, kuivanud metsad, pooleks murtud kirikutornid; kuid kauem püsib silmaulatuses elektrijaama karp. Siinkohal Tuumamesilane aitab: "Saab kohe plutooniumit juurde kühveldada!"
Viimase plutooniumi katlasse lendamise järel tõmbab mehike hinge ja libistab hõlma alt välja kalendri koos Miss Juuliga, et see juhikabiini seinale kinnitada. Oma koha leiabki see ühe lipendava traadi otsas ning jääb hoogu koguva rongiga kaasa õõtsuma. Pilt on natuke udune.
Rongi vibreerimine muutub järjest raskemini talutavaks. Tuumamesilasel on hing kinni. Rattad rebivad enda järel rööpaid lahti ja viimased vagunid on juba teepervele tükkideks lennanud. Hoog kasvab veelgi, ning silmal on raske seletada, mis on ees, ja mis on juba läinud.
"Kas nüüd või mitte kunagi," tõmbab Tuumamesilane eneselt gaasimaski ja rüüpab pläskust oma viimase antifriisi. Pilt hakkab muutuma.
Ühel hetkel paistab tumehalli kauguse seest natuke valgust. Valgus läheneb kiiresti, kuni toimub põrge. Vedur on vist rööbastelt väljas ja õhku kihutanud. Tuumamesilane hingab veel ühe korra kibedat õhku, vaatab kalendrit, millel juba on rohelist ja nahavärvi, ning pressib ennast vedurist välja viimaste allesjäänud vagunite poole.
Sees kostaks nagu muusikat; Tuumamesilane koperdab kohvri otsa vahekäigus; keegi klõpsutab kompostrit; teeklaas teeb kõlksu; ja suure hooga mööduvad akende taga rohelised puud ja püstiseisvad elektripostid.
Tuumamesilane keskendub ja vaatab ülesse: seal paremal istub kalendritüdruk Miss Juuli, sukis jalgade taga kohver, ja siis vilksab akendest sisse pimestav valgus.
Lõpp